Hei!

Me vabandame! Kummardame ja teeme kniksu. On olnud töised, unised ja kohanevad peaaegu kolm nädalat.

Igatahes, siin on lubatud pildid: http://public.fotki.com/j2ns/kamboda-bangkok-08-/
PAROOL: lutikad
Imelikul kombel on fotki need pildid segamini laadinud ehk siis need ei ole järjekorras.

Bangkok, Moskva ja Tallinn

No hei!
Vabandame, et viimane postitus pisikese hilinemisega tuleb, aga mina ikkagi eelistan klaviatuuriga trükkimist telefonitoksimisele.
Igatahes - we're home! Siiski-siiski annan väikese ülevaate meie viimastest päevadest Aasias (Bangkokis), tagasisõidust ning kojujõudmisest.
Niisiis. Kirjutasin juba eelnevalt, et jõudsime kenasti hotelli ja broneeringuga õnneks mingisugust segadust ei tekkinud. Aa, üks asi siiski. Olime arvestanud, et saame uude osasse, kus on pisut ilusamad toad, aga saime siiski vanemasse. Polnud sealgi viga. Meie jaoks olid vajalikud asjad olemas: soe vesi, puhas voodi, puhtad rätikud ja konditsioneer. Esimesel ööl magasime küll väga magusalt ja mõnusasti. Lausa nauding oli, kui ei pidanud iga väikese klõpsu peale ärkama ja mõtlema, et kas see on mingi loom, lind või putukas.
Hommikul ärkasime üsna erksalt, otsisime lähima hommikusöögikoha (sama hotelli terrassikohvik oli super). Toidud olid megahead. Meie kõhud olid küll veel üsna õrnakesed, aga siiski sõime kena koguse ja läksime seejärel tänavale jõlkuma. Päevaajal seal eriti midagi ei toimu. Müüjaid küll on, kuid põhitšill läheb käima õhtul. Seega, tegime tiiru ja läksime seejärel meie hotelli katusebasseini äärde lebotama. Kraade oli kuskil 35 vist, aga õhk oli väga niiske. Kõik päevad oli ilm selline poolpilvine ja otseselt päike ei siranud. Samas, seal võtab päike ka läbi pilvede. Hiljem käisime mõnusa sooja duši all ja tundsime üle pika aja end tõeliselt puhtana. Mõnus.
Õhtul siis läksime tänavaelu uudistama. Tänav on täis väga palju müügiputkasid, milledes on ühed ja samad kaubad. Ses suhtes oli üsna üksluine. Mina sain ühe kleidikese ja Rasmus sai paar hilpu ja oligi kõik. Eks nad müüsid parajaid räbalaid ikka :D Tingida sai ka. Meestega paremini, kui naistega. Naised olid kohati päris kurjad. Teisel õhtul saime ikka sõimata ka ikka, et mis me vaatame, kui ei osta :D
Ühel õhtul proovisime kuulsad tõugud ja tirtsud ka ikka ära. Tarantlini ikka ei jõudnud, see nägi ikka liiga hull välja :D Aga ütlen ausalt, tõugud ja tirts olid ikka väga maitsvad.. tõesti olid. Rasmusele juba ütlesin, et hea meelega järaks neid teleka ees popcorni asemel :D
Mm.. mis siis veel. Prostituute ja dragqueen'e seal kandis väga ei liikunud. Samas nägime väga palju ladyboy'sid. Ma ei tea. Igatahes, midagi sealkandis on, et nii paljud mehed tahavad naised olla. Kuid olgem ausad, äratuntavad on nad ikkagi. Ei saa sinust ikka täielikult naist, kui sa oled mehena sündinud. Lõuajoon, varbad, sõrmed.. need ikka ei muutu.
Eile hakkasime siis kohaliku aja järgi kell 7 hotellist lennujaama sõitma. Läksime minibussiga, mis oli kõvasti soodsam kui takso. Kui takso eest maksime 800BHT, siis minibussiga läks 240BHT (ca 7€) kahepeale. Lennujaamas sai muidugi nalja ka jälle.. võinoh, kas just nalja. Olime juba tunnikese passinud, kui Rasmus läks vaatama, äkki on check-in juba avatud, kuigi ekraanil seda ei näidanud. Ja üllatus-üllatus, oligi. Kui järjekord oli meieni jõudnud tuli välja, et kõrvuti kohti enam saada ei olegi. Oi, siis läks mul härra närvi ja sõimas tädi läbi. Natukese aja pärast saime oma kõrvuti piletid. Hiljem lennukisse jõudes oli minu üllatus suur, kui avastasime end I klassist. Igatahes, sõit oli kindlasti kordi mugavam ja aeg tundus lausa lendavat. Mina jõudsin igatahes kolm filmi ära vaadata. Rasmus vist samuti. Aeroflot on ikka päris uhke lennufirma. Saime selle 8 tunni jooksul 2x väga rikkalikult süüa.
Moskvasse jõudes läksime ostsime kohustuslikus korras ühe kohaliku viina ja läksime oma lendu ootama, mis pidi 18.30 (Eesti aja järgi 17.30) väljuma. Moskvas sadas lund.. naguuu ainult ei sadanud isegi, vaid oli kergemat sorti lumetorm. Seetõttu lükkus ka meie lend tunni võrra edasi  ja jõudsime Eestisse kella 20 paiku. Seejärel siis kiiresti koju, rääkisime emaga pisut juttu (kes oli reisi ajal kassimamma) ja pugesime põhku. Oiiiiiii, kus nüüd oli magus uni. Oma voodi, oma kass.. oehh :)
Kokkuvõtteks võin öelda (äkki Rasmus teeb enda arvamusest veel eraldi postituse), et  oli alles seiklus! Me nägime ikka teistsugust elu. Seda kõike on raske kirjeldada, seda peab ise nägema. Tasapisi laeme ka fotomaterjali üles, nii homseks on vast kõik üleval ja saate uudistada.

kõhulahtisusest Aasias

Koostöös tunnistajate, proviisorite ja isikliku kogemuse najal kirjutan lahti, miks see pasanteeria meid kõiki siin tabab, milline on haiguse kulg, kuidas seda ennetada ja millised on ravivõimalused. Nb! Kuna ma ei ole arst, võivad kirjelduses esineda mõned ebatäpsused.
Mis kõhulahtisusest põhjustab?
a) viirus ehk nt noroviirus
b) bakter ehk nt coli rühmast
Kuidas ennetada
Lühidalt öeldes, ära lihtsalt reisi siia. Igasugused ekstreemsed ettevaatusabinõud ja topeltsteriilne elu ei päästa sind, kui tahad hingata, süüa ja elada. Lisaks peale haigestumist eriline garantiin ei aita. Sa oled juba haige, lepi sellega.
Viiruse saad tõenäoliselt tuktuki vennalt, kellega esimese rahavahetusdiili teed või, kes sõidus olles sinu ees istudes köhatab.
Bakteri saad suht kindlalt taldrikult või purgi küljest, mille palusid lauda tuua suletuna kuna loobusid just jahutavast jääst klaasis, arvates, et nüüd vältisid bakterit. Ära ole naiivne, kohalik on immuunne ja sina saad selle niikuinii, kui sul pole õnnestunud varasemalt immuunsust saavutada just sel hooajal ringleva viirusetüübi osas. Piisab ühest piisast äsja pestud taldrikul või rätikul, et saada nakatunuks. Ps! Soovitan restorani taga käia jälgimas seda "steriilset" protsessi, kuidas siin nõusid pestakse.

Tahad rahu, valmistu sõjaks. Ehk sea aegsasti pommirühm töökorda.
Haiguse kulg
Nüüd võid vabalt hingata. Heita eest respiraatori, juua jälle jääga jahutatud Colat, pühkida tagumikku hariliku tualettpaberiga ja loputada suud kraaniveega. Püüdsid siiani teha kõik endast oleneva, kuid tegelikkuses kahandasid oma tõenäosust ekstreemsete meetoditega umbes 0,1% jagu. Oled juba haigestunud ja ei saa seda teha topelt. Ehk sa ei saa jääda nt viiekordsesse grippi vms. Sa lihtsalt oled nakatunud või ei ole. Relax. Parim, mida nüüd loota võid on see, et su partner sind garantiini ei heida ja, et sul on raudne immuunsüsteem haiguse läbipõdemiseks.
Esmalt tabab ilmselt gaasirünnak. Seejärel lendab kaas pealt. Kaasneb tugev kõhuvalu, peavalu. Vahel ka oksendamine ja palavik. Kui asi läheb trenaazis veriseks, nagu mul juhtus, on asi hapu. 

Piltlikult öeldes on nii, et sina oled kaasreisija ja sees hakkab toimuma üsna hästi tuntav igipõline hea ja kurja võitlus. Nagu vaimude vääljaajamine.
Ravi

Kergematel puhkudel aitavad nii kohalikud kui ka Eestimaised käsimüügiravimid. Kohalikke soovitatakse enam kuna need on ju kohaliku spetsiifikaga. Raskema haiguskulu puhul kirjutab proviisor antibiootikumid välja. Neile lisaks tuleks tarbida mikrofloorat tasakaalustavaid preparaate. 

Varem või hiljem saadki terveks. Soovitus on lihtsalt mitte rikkuda oma reisi, jättes söömata parimad Aasia tänavatoidud, joomata jahutatud jook ja suudlemata nakatunud partnerit. Aasiaga tuleb olla koos nii heas kii jalvas.

Back in Sihanoukville..

Elusalt ja pooltervelt saarelt Sihanoukville'i jõudnuna unistasime vaid hotelli pehmest voodist ja soojast veest. Enne aga oli vaja läbi käia meie eelmisest peatumispaigast Sihanoukville'is ehk lutikahotellist Beach Road. Sealt saime kätte oma väikese lisapagasi, mille enne saartele sõitmist sinna hoiule jätsime (passid jmt). Sai ka see tehtud ning saime rõõmsalt tuk-tukiga hotelli poole sõitma hakata (tuk-tuki juht oli juhm-juhm, Rasmus kirjeldas eelmises kirjutises).
Ennäe aga, kus siis hakkas nalja saama. Okei, see polnud nii naljakas, et me otsisime hotelli jumala kaua aega, kuna tuk-tuki juht oli juhm-juhm. Naljakaks läks asi siis, kui jõudsime hotelli värava taha, mis oli lukus. Hmm..huvitav!? Seisime siis seal, kui saabusid kaks prantsuse kutti, kes hakkasid uurima, kes me oleme. Meie siis vastu, et meil on broneering siia hotelli. Igatahes, vestluse lõpuks saime aru, et antud hotell on neli päeva tagasi saanud uued omanikud (need samad prantslased) ja see on nüüd n-ö remondis. Ahhaa!? No selge.. Aga mis siis saab?
Õnneks olid need prantsuse kutid väga normaalsed, vabandasid ette-taha ning lõpuks sebisid meile majutuse oma tuttava külalistemajas. Pat-Pat Guesthouse asub samas rannas, kus esimestel päevadel päevitamas käisime. Kokkuvõtteks sai kõik korda ja mulle isegi meeldis see Pat-Pat majutus palju rohkem.
Nii et jah..nalja sai ja õnneks asi lõppes ka õnnelikult. Hommikul startisime minibussiga Phnom Penhi lennujaama. Minibussisõit oli nagu Ameerika mäed. Vahepeal mõtlesin, kas kõik organid ikka jäävad omale kohale.
Lennujaamas saime mõned tunnid jälle passida ja üllatus-üllatus, nägin ka tuttavat nägu ehk oma Viljandimaa kodu naabripoissi - suur maailm.
Nüüdseks oleme Bangkokis hotellis ja ma olen omadega täiesti läbi. Taksosõit lennujaamast hotellini võttis umbes tunni, kuigi oli poole tunni tee. Bangkokis on ajuvabad foorid.. mingi 5 minutiliste ooteaegadega, ulme. Nüüd sätime puhkama ja homme siis Bangkoki avastama.
PS! Juba nägin ühte õnnetut kassi ja pisar tuli silma. Mul saab siin raske olema..

Inimkõnts

Oleme hetkel Phnom Penhi lennujaamas ja kuna on sõna otseses mõttes parajalt pask olla, siis kirjeldaksin tüüpilist Cambodialast.
Tegemist on mitte millestki ega kellestki hooliva inimsaastaga. Täiskasvanud meesterahvas on ilma häälemurdeta ja itsitab nagu Kupi. Keskmiselt ca 155cm pikk, pingviini kehaehitusega.
Käitumismaneerilt üritasin mitu päeva endale selgeks teha, mille poolest nad näiteks ahvist erinevad. Kuna ahvidel on käitumismuster ja hierarhia, siis on ahv oluliselt intelligentsem ning hoolib vähemasti enda hügieenist. Lisaks on Kambodialasest inimahvil moes nt naisi ja loomi lüüa, ehmatada, taguda - "naljakas" eks.
Mõned näited tuk-tuki esipilootide varamust.
Näitad tüübile hotelli nime ja aadressi. Teel sihtkohta jõuab ta seda ca 10x uuesti küsida ja viibata näpuga iga suvalise hotelli poole.
Teine variant - astud tuktukist maha ja sama inimkõntsa esindaja, kes sul äsja sõitu tegi, jõuab juba 3sek hiljem sulle järele hüüda "tuktuk my friend?"
Labiilsest käuksuvast ebahügieenilist inimpärdikut on raske üle trumbata - olen kuulnud, et hindu ehk. Ausalt öeldes õppisin siin olles armastama nii venelast, britti, prantslast kui ka soomlast. Ja vihkama absoluutselt ebaintelligentset, räpast, taktitundetut, empaatiavõimeta ja alaväärsuskompleksi all kannatavat tumedat prügi.

Viimane päev saarel ja "ilusad" öö+hommik

Jätkan siis sealt, kust Rasmus pooleli jäi ehk pärast ahvide jälgimist võtsime ette suurema päevitamise. See oli ka ainuke päev, kus tõesti nähtavalt jume ja randid saime.
Lõpuks oli päike meiega 1:0 teinud. Kella 20-21 paiku käisime ujumas veel, et planktonit näha. Seda me ka nägime, kenasti helendasid ümber käte.
Järgnev öö ehk siis viimane saarel oli päris hull jälle. Esiteks, meil oli mõlemal jälle väga paha olla. Minul valutas terve öö kõht ja Rasmus valutas üleni ning oli tulikuum. Mul tuli juba hirm päris nahka. Teiseks, meid külastasid jälle erinevad loomad. Akna taga püüdis kärbseid ca 30cm pikkune geko ning toas chillis ringi hiir, kes arvas, et võiks meie kotis sorida. Vahepeal külastas meid ka rott, kes aga meie plaksutamise peale leidis tee tagasi õue.
Igatahes, suutsime kuidagi öö hommikusse veeretada, et vastik jalutuskäik džunglis ette võtta. Minu tervis oli enam-vähem, aga ei ütleks, et hea. Rasmus oli mul täitsa katki. Kuidagi jõudsime aga siiski teisele poole saart paati ootama, mis meid Sihanoukville'i viiks. Selleks hetkeks olime mõlemad juba sellest džunglielust tüdinenud ja ei jõudnud ära oodata sooja vett, putukavaba ja jahutusega tuba ning rahulikku und.

Koh Rong Samloem

Asjad pakitud läksime sadamasse paati ootama. Seal anti teada, et meiega liitub veel 2 inimest. Mul kõlksatas kohe, et eile mainiti, et hind 30 on kahe peale. Seega küsisin refundi, mispeale esmalt öeldi "this is not Cambodian style." Pärast lühiarutelu saime osa raha tagasi.
Sõit kestis ca 1h. Randusime väga mõnusas lahesopis. Rannas paistis vaid mõni hingeline ja see andis tunnistust, mille poolest Samloem erineb.
Asusime läbi dzungli teele meie bungalow suunas. Teekonna pikkus pidi olema 30min. Realistlikult hinnates oli see pigem tund. Siiski suutis dzungel Jäänsi üllatada läbipaistmatusega ja foobiat tekitavana. Tee peal kohtasime ka tuhandejalgset, üht kõige mürisemat sitikat.
Õnnelikult kohal tutvusime prantslaste ja hütiga. Ette oli teada, et teenindus, söök, hütt ja hügieen on siin hoopis paremal tasemel. Kuigi kanade asemel on hiired ja sisalikud, on enesetunne parem. Saab palja jalaga maa peale astuda.
Õhtul tellisime steak'i, mis oli küll maailmatasemel. Half done, aga supermaitsev. Siinset kööki kiideti väga.
Uni eriti magus polnud kuna jube palav oli. Siin pole puhurit kuna avatud aknast pidi ohtralt õhku tulema. Me muidugi ei julgenud lahti jätta, aga sisalikku ja hiirt see ei peatanud.
Täna käisime snorgeldamas. Päris punase mere taset välja ei anna, aga väga cool siiski.
Lisaks ilmusid ahvid jälle välja. Tundub, et ahvidel on igapäevane tunnike vee ääres toimetamist. Sai igatahes vägevaid fotosid.
Õhtul läheme uurime kõrvalmajutuse pakutavat ja proovime planktonit leida.
Homsest algab aeglane teekond tagasipoole, ehk iga päev sammuke lähemale kodule. Samloem - Sihanoukville - Phnom Penh - Bangkok - Moscow - Tallinn. Siiani mingit igatsust küll pole :)

High point view

Hommikul magasime kaua nagu ikka. Kui lutikaöö välja jätta, siis oleme ikka ca 11ni maganud. Aju puhkab. Kui igas uues kohas esialgu on mingid häirivad faktorid (ja siin on neid palju: kanad, putukad, niiskus, muusika), siis inimene harjub ikka uskumatu kiirusega. Täna tundus meie peldik juba ka väga Ok.
Võtsime ette käigu rope park'i. Väga lahe elamus oli. Kuna puud on siin eriti kõrged (mitte mingi kuusk), siis asi toimus vahepeal ca 30m kõrgusel. Mul kõrgusekartjal olid tilgad püksis ja vähe paksemgi. Jääns aga lohutas ja assisteeris mind.
Saarel ongi nö jada must do tegevusi (dzunglimatk, seikluspark, paar kaugemat randa, massaaz, disko, planton öisel merel), mille kannatab kõik nädalaga ära teha. Päevad on suht lühikesed kuna kuuest on juba suht pime.
Homme siirdume naabersaarele ja üllatusena selgus, et graafikujärgset paati ei käigi sinna. Kõik netisaidid väitsid midagi muud. Seega pidime kalamehe palkama.
Koh Rong Samloem on lihtsalt saar ilma disko ja muude tegevusteta. Eesti mõistes Kassari kadakad. Seal läheme puhastame lihtsalt karmat ja laseme päikesel küpsetada. 
Muide, päike ei tundu liiga võimas olevat. Alustasime Spf 30'ga, jätkasime 15ga ja nüüd laseme nulliga. Midagi erilist pole küll aru saanud ja meie hinnangul ei hakka eriti pealegi. Lohutame end sellega, et äkki ülejäänud on lihtsalt kõvasti eest ära.

Koh Rong (..ja veidi enne seda)

Tere minu poolt! Nagu ma juba eelmisel korral mainisin, ma ei salli seda trükkimist. Seetõttu on minu kirjutisi vähem. Kuid siiski, pean vajalikuks ka enda mõtted kirja panna.
Rasmus tegi kiirülevaate juba ära meie "toredast" viimasest ööst Sihanoukville'i Beach Road hotellis. Jah, nii see oligi - LUTIKAD! Appi-appi, noh. Raske sõnadesse panna seda tunnet. Eriti mul, kellel oli just sellel ööl toidumürgitus, bakter või mis iganes ja oksendasin ning iiveldasin terve öö. Sel põhjusel me ei saanud ka kohe pärast lutikate avastamist lahkuda..mul oli wc-d kõrvale vaja. Seal ma siis lamasin nagu krevett keset tühja voodit (viskasime teki põrandale, kuna see oli lutikaid täis). Patjadega katsime voodiääre, et me ei näeks, mis seal madratsi ja voodi vahel veel toimuda võib.  Rasmus ei olnud nõus enam voodi peale tulemagi, aga suutsin teda veenda, et ta ei saa kogu öö seista. Nii me siis saime paar tundi seal krevettidena tukkuda ja hommikul asusime kai poole teele, mul ikka tohutult paha olla. Õnneks on mul nii armas mees, kes jooksis mulle rohtusid tooma, kui mina kail otsi hakkasin andma. Ja lõpuks me kuidagi siia Koh Rongi saarele jõudsimegi.
Saar on kihvt, aga räpane. Kasse ja koeri on igal sammul, mis mulle muidugi meeldib, kuid kohati on neist ikka kahju. Üritan end ikka veenda, et nad on siin õnnelikud ja söödetud, aga noh, mina ju 😊. Ja muidugi kanad ja kuked..neid ka äge jälgida siin. Siblivad ringi ja asjatavad. Moskiitosid on ka tohutult.. See nii tore ei ole. Mul on jalad päris koledaks söödud.
Meie "oma" kassist Rasmus juba kirjutas..ta on niiiii armas ja kindlalt kõige korralikum kass siin saarel (välimuselt), lisan pildid ka. Mina muidugi võtaks kaasa 😊.
Üleeile me käisime paradiisirannas - Long Beachil. Vauuu, noh! Ma seda kirjeldama ei hakka, kui imeline see rand on, seda näete hiljem piltidelt. Sinna kohalejõudmine oli ka muidugi omaette saavutus - tund aega läbi džungli kõndimist, kividel ronimist ja küngastest allahüppamist, aga kohale me jõudsime ja ei kahetse hetkekski seda rännakut. Tagasi tulime paadiga pärast päikeseloojangut. Oehh, pa-ra-diis!
Täna käisime siis ronimas. Nii äge oli!! Tund aega džunglis köitel kõndimist, sõitmist ja ronimist. Rasmus oli veidi paanikas, kuna ta kardab kõrgust. Aga saime mõlemad ilusti maa peale ja mõnus olla.
Nüüd me laseme leiba luusse, just saabus ka "meie" kass, kes nõudis häälekalt meie juurde voodisse. Me ei saanud ju keelfuda ka ja nüüd preili põõnab mõnusalt nurrudes meie vahel 😊.  Nii me siin naudime oma viimast õhtut Koh Rongil. Homme sõidame paadiga juba kõrvalsaarele. Uus kirjutis minu poolt siis juba sealt.
Jaanika (ja Rasmus)

Olme

Õhtu veetsime Põhjanaabritega koahlikku Me Kongi rüübates. Nö viski hind on tervelt 2 dollarit suur pudel. Colaga maitseb päris hää. Lisaks kimusime ühe brownie sisse, mis oli ka maitselt hea. Samas järelmõjud olid üsna tagasihoidlikud - mul tekkis kerge tasakaaluhäire aga muus osas oli eriti sume olla. Lihtsalt hea pehmo.
Õhtu hakatuseks oli sõber kass jälle kohal, aga hommikul saime aru, et truu sõbra asemel on tegemist hariliki petisega. Söök ette, või leian uued sõbrad. Kassipreili tuli naabrite mökkist. Hommikul uudistasime teisel pool rannakülge, kuid üllataval kombel oli täna rannajoon väga räpane. Juu oli tuul kandnud kõik jama kokku. Muuseas öösel oli kõva mürin, sadu ja äike. Igaöised sajuhood on pigem reegel kui erand.
Pärastlõunal trefunksisime jälle Sommidega ja tellisime korralikud road. Siinkohal kummutan müüdi (juhul kui see oli olemas) Kambodzast kui kalatoidu paradiisist - khmeeri söök on kana millegagi, aga mitte mereand. Kalasööke leida on täis kunst. Täna pidime nt spess ootama, et kala saada ja see koht oli ka Eurooplaste poolt peetav. 7p jooksul esimesed päris mereannid! Suuremat muljet ei jätnud. Usume, et Tais on see osa siiski määramatult parem.

Koh Rong

Õnneks sõidab Koh Rongile uus katamaraan ja sõit võtab vaid 45min. Meie hütiks on Monkey Island. Proovisime ka muid kohti bookida, kuid juba 2 kuud ette oli suht kinni enamus.
Hütt ise on suht agraarne - õhk käib läbi, paar voodit, õlgedest katus, peldik. Peldik ongi peldik. Mõtlesime et ostaks ise desoaineid kuna siinkandis koristamine on kõikjal tabu. Kusjuures kohti peavad enaõjaolt eurooplased, kes on sama lohakad. Juu peremees läheb ikka koera nägu.
Päeva veetsime külaga tutvudes, mis õigupoolest on üks pikk rannajoon. Õhtul istutasime end baaris maha ja sotsialiseerusime multikultuuriga. Üldiselt Britid domineerivad. Meie punti sattusid 2 Soome kutti ja Inglane.
Lõpetasime siiski suht varakult ja läksime uurima, ega antud hurtsikus parasiidiprobleemi pole. Kõik oli ok.
Lutika osas tagantjärele analüüsides ongi nii, et never know. Maailma top hotellides olevat neid lademes, lihtsalt tuvastamine on probleem. Vennike on master kaduja.
Täna tegime dzungli retke teisele poole saart. Ca 1h kõndimine on suht karm kuna rada läheb otse üles ja siis mööda kive dzungli vahelt mäest alla. Ja mägi on tõesti mägi, mitte tehvandi.
Ronimine oli igat sammu väärt kuna rand on tõesti mega. Rahulik, valge liiv ja sinine vesi. Liiv on reaalselt talla all nagu tärklis. Ka Soome kutid leidsid tee siia lõpuks olles vahepeal eksinud.
Täna saime terve päeva päikest, mistõttu on ihule lõpuks jälg jäetud soojamaa reisist.
Muide Koh Rong on esmamulje põhjal oluliselt rahulikum, kui oli kartus. Siha on tõsine patupesa ja Koh Rong lihtsalt chill out ja have fun.

Õuduste öö ja hädalise hommik

Enne selle sissekande lugemist mõtle korra läbi, kui mõnus on oma voodi. Läksime tuttu teadmisega, et tasub välja magada kuna ees ootab pikk päev Koh Rongil.
Tunneme, et miskit sügeleb, aga eks need moskiitojäljed ole. Jaanika arvab, et närvidest. Sai siis väherdud 4-5h kui küsin Jäänsilt, et kas magab? "Ei." Ok... mõne hetke pärast saan aru, et üks tegelane mu näpu otsas on teinud saatusliku vea ja otsustanud seda kasutada doonorina. Panen tule, vaatan, lutikas. Keeran külje...palju lutikaid. Viskame teki eemale - lutikaid voorib edasi-tagasi. Tapan neid. Osa on vatsa meist juba punni hauganud ja verd pritsib.
Googledame kiirelt, mis edasi. Õnneks on prussana kõrval tegu süütu valgust kartva vereimejaga, kuid kes meelsasti pakib end koju kaasa.
Kell on 5 hommikul kuid ma ei ole nõus voodisse minema. Seisan, mõtlen. Mu süütus oleks nagu läinud - mind on 21.sajandil söönud lutikad. Ma ei andesta neile iial, kes olid sellest teadlikud, kuid lasid meil seal magada. Mul on isegi häbi enda pärast. L.u.t.i.k.a.s.
Kuidagimoodi veeretame öö hommikusse, kuid Jääns on haigeks jäänud. Oksendab ja istub potil. Ei ole seda nägugi, et oleks valmis saarele minema. Siiski jõuame sadamasse, kuid ravimeid pole. Teen tuktukiga kannaka ja lippan apteeki. Kõhuhädad, oksendab, ei söö ei joo, palavik. Nõuan kõiki rohtusid. Hunnik pakitakse kaasa.
24h on möödas ja hetkel oleme ilusaimas rannas kus kunagi olnud olen. Helesinine nagu filmis on see vesi. Tervis kõigil hea, tuju ka. Päike, paradiis - päevad pole vennad.

Side lõpp

Tänane päev oli suht sündmustevaene. Tegelesime peamiselt eilsest kaasa võetud tagajärgede likvideerimisega. Rand, magamine ja re-hab. Tuul on muide üsna kõva, niiet rannas ikka jahutab mõnuga. Vesi suht õhu sarnane, +27 äkki.
Õhtul mõtlesime, et ostaks kübara ja mõne särgi, aga siin kole varakult (7-8) suht kinni sellised poed. Selle asemel tutvustati meile põhjalikult maailma koledusi - 25 daala eest saab terve päeva paaditripile kus kõik joovad palju jaksavad. Lisaks on kohad, kus tehakse mdma, seente, acidi ja muude ainete kümbluseid. Kõikse parem olevat miski kaktuse algainetest tulev ürt, mille trip võib lausa paar päeva kesta. Kel huvi endas uus reaalsus avastada, siis see koht on kindlasti paradiis - unustage Amsterdam.
Hommikul siirdume 4 päevaks Koh Rongile ja sealt edasi 2 päevaks kõrvalsaarele Samloemi. Seal suurt ühendust muu maailmaga ei looda ja see ongi eesmärk. Kirjutamiseni nädala pärast, kui kusagil ei õnnestu väike update vahepeal teha.

Sihanoukville öö

Alustasime õhtut oma hotelli lobis bloodie mary'ga - on ikka rõve jook. Edasi läksimegi teemakohaselt Mehhiko söögikohta "Maybe later," kus loomulikult tulid juba tequilad mängu - on ikka rõve jook. Järgmisena võtsime käsile eestlase poolt peetava koha "Utopia". See on mahvijate paradiis - seest sudune ja atmosfär nagu loodud. Raske sõnadega kirjeldada, aga äge koht. Vaatasime üle ka, mis tingimustes kohalikud kutid elavad. Mulle meenutas allveelaeva kajuteid, kus 8 härrat koos tuugalt. Öö maksvat 2 doltsi.
Sealt jätkasime juba korralikus meeleolus jällegi eestlanna kohta nimega "amigo." Proua näol tegemist mulgiga ja üsna otsekohese väljaütlemisega - eks igaüks peab ise seisukoha võtma kohalike eestlaste osas. Kuid kindlalt soovitan haarata igaühel sabast ja kuulata erinevaid lugusid. Omaette hoides ei oleks me veeranditki infot kätte saanud. Lisaks on kõigil suht erinevad seisukohad. Täname siinkohal häid kompanjoone  - Ivo ja Argo.
Edasi lippasime mingisse rannaääre viimasesse baari - seal oli pidu hea ja tundus et selle koha ainus eesmärk oli turistile preilisid kaasa pakkida.
Jätkasime piljardisaalis. See oli äge koht kuna slumm oli tõesti suur. Kõik nagu eraldi piljardibaarid aga samas ühe mütsiga löödud. Mängu tulid panused gin-tonicu peale.
Lõpetuseks külastasime burxi kohta ja siirdusime kodu.  Päeva tähelepanekud:
Daamid - Taiga võrdlust pole aga pigem kiidaks. Hind 50 daala ja assortii on lai. Valget pruuti ei leia aga asiaate on küll igas värvis ja mõõdus.
Koh rong ja soovitused - kõik räägivad eri juttu "lahe", "karm," "õudne", "räpane," "igav" jne. Oma silm on kuningas ja ise pigem optimistlik.
Eestlased igal sammul - neid on tõesti palju. Lennujaamas, hotellis, baaris jne. See Siha meenutabki väikestviisi Eesti asumit.
Põhi lännu - pole mõtet end müstiliste vahenditega desoda. Niikuinii pole mitte kedagi, kes sellest pääsenud oleks. Küsimus on lihtsalt vältimatu edasilükkamises
Vihm ja mussoon - iga öö on vihma sipsutanud, mis mõjub päris puhastavalt. Mussooni kohta räägiti nii, et kujutelm sellest kui järjepidevast sajust on müüt. Teglikult sajab nii 20min valge seinana ja ülejäänu aja paistab päike. Kliima olevat nii sassis, et vihm tuleb ka ebatavalistel aegadel.
Tuktuk - ainsad tüütud vennikesed. Mina vastan küsimusele "tuktuk?"  vastusega "no, Rasmus."
Hinnad - ega liiga soodne pole. Eile panime söögile joogile 100 hakkama. Pigem ütleks et hinnaklass on tavaline. Õlu 1, söök 5-7.

Seega homsest oleme 7p Koh Rongil ja Samloemil ning ilmselt tuleb pikem kirjutamispaus - seal põle ei elektert ega viifiid.