Tere minu poolt! Nagu ma juba eelmisel korral mainisin, ma ei salli seda trükkimist. Seetõttu on minu kirjutisi vähem. Kuid siiski, pean vajalikuks ka enda mõtted kirja panna.
Rasmus tegi kiirülevaate juba ära meie "toredast" viimasest ööst Sihanoukville'i Beach Road hotellis. Jah, nii see oligi - LUTIKAD! Appi-appi, noh. Raske sõnadesse panna seda tunnet. Eriti mul, kellel oli just sellel ööl toidumürgitus, bakter või mis iganes ja oksendasin ning iiveldasin terve öö. Sel põhjusel me ei saanud ka kohe pärast lutikate avastamist lahkuda..mul oli wc-d kõrvale vaja. Seal ma siis lamasin nagu krevett keset tühja voodit (viskasime teki põrandale, kuna see oli lutikaid täis). Patjadega katsime voodiääre, et me ei näeks, mis seal madratsi ja voodi vahel veel toimuda võib. Rasmus ei olnud nõus enam voodi peale tulemagi, aga suutsin teda veenda, et ta ei saa kogu öö seista. Nii me siis saime paar tundi seal krevettidena tukkuda ja hommikul asusime kai poole teele, mul ikka tohutult paha olla. Õnneks on mul nii armas mees, kes jooksis mulle rohtusid tooma, kui mina kail otsi hakkasin andma. Ja lõpuks me kuidagi siia Koh Rongi saarele jõudsimegi.
Saar on kihvt, aga räpane. Kasse ja koeri on igal sammul, mis mulle muidugi meeldib, kuid kohati on neist ikka kahju. Üritan end ikka veenda, et nad on siin õnnelikud ja söödetud, aga noh, mina ju 😊. Ja muidugi kanad ja kuked..neid ka äge jälgida siin. Siblivad ringi ja asjatavad. Moskiitosid on ka tohutult.. See nii tore ei ole. Mul on jalad päris koledaks söödud.
Meie "oma" kassist Rasmus juba kirjutas..ta on niiiii armas ja kindlalt kõige korralikum kass siin saarel (välimuselt), lisan pildid ka. Mina muidugi võtaks kaasa 😊.
Üleeile me käisime paradiisirannas - Long Beachil. Vauuu, noh! Ma seda kirjeldama ei hakka, kui imeline see rand on, seda näete hiljem piltidelt. Sinna kohalejõudmine oli ka muidugi omaette saavutus - tund aega läbi džungli kõndimist, kividel ronimist ja küngastest allahüppamist, aga kohale me jõudsime ja ei kahetse hetkekski seda rännakut. Tagasi tulime paadiga pärast päikeseloojangut. Oehh, pa-ra-diis!
Täna käisime siis ronimas. Nii äge oli!! Tund aega džunglis köitel kõndimist, sõitmist ja ronimist. Rasmus oli veidi paanikas, kuna ta kardab kõrgust. Aga saime mõlemad ilusti maa peale ja mõnus olla.
Nüüd me laseme leiba luusse, just saabus ka "meie" kass, kes nõudis häälekalt meie juurde voodisse. Me ei saanud ju keelfuda ka ja nüüd preili põõnab mõnusalt nurrudes meie vahel 😊. Nii me siin naudime oma viimast õhtut Koh Rongil. Homme sõidame paadiga juba kõrvalsaarele. Uus kirjutis minu poolt siis juba sealt.
Jaanika (ja Rasmus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar