Enne selle sissekande lugemist mõtle korra läbi, kui mõnus on oma voodi. Läksime tuttu teadmisega, et tasub välja magada kuna ees ootab pikk päev Koh Rongil.
Tunneme, et miskit sügeleb, aga eks need moskiitojäljed ole. Jaanika arvab, et närvidest. Sai siis väherdud 4-5h kui küsin Jäänsilt, et kas magab? "Ei." Ok... mõne hetke pärast saan aru, et üks tegelane mu näpu otsas on teinud saatusliku vea ja otsustanud seda kasutada doonorina. Panen tule, vaatan, lutikas. Keeran külje...palju lutikaid. Viskame teki eemale - lutikaid voorib edasi-tagasi. Tapan neid. Osa on vatsa meist juba punni hauganud ja verd pritsib.
Googledame kiirelt, mis edasi. Õnneks on prussana kõrval tegu süütu valgust kartva vereimejaga, kuid kes meelsasti pakib end koju kaasa.
Kell on 5 hommikul kuid ma ei ole nõus voodisse minema. Seisan, mõtlen. Mu süütus oleks nagu läinud - mind on 21.sajandil söönud lutikad. Ma ei andesta neile iial, kes olid sellest teadlikud, kuid lasid meil seal magada. Mul on isegi häbi enda pärast. L.u.t.i.k.a.s.
Kuidagimoodi veeretame öö hommikusse, kuid Jääns on haigeks jäänud. Oksendab ja istub potil. Ei ole seda nägugi, et oleks valmis saarele minema. Siiski jõuame sadamasse, kuid ravimeid pole. Teen tuktukiga kannaka ja lippan apteeki. Kõhuhädad, oksendab, ei söö ei joo, palavik. Nõuan kõiki rohtusid. Hunnik pakitakse kaasa.
24h on möödas ja hetkel oleme ilusaimas rannas kus kunagi olnud olen. Helesinine nagu filmis on see vesi. Tervis kõigil hea, tuju ka. Päike, paradiis - päevad pole vennad.
14. märts 2015
Õuduste öö ja hädalise hommik
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar